Xenia Joost Vietnam International Fashion Weeki järel

Foto: Chu Dung

Esimese lume saabudes hakkas sotsiaalmeedia vahendusel meieni jõudma noppeid kaugelt Vietnamist, Portaili ühelt armastatumalt disainerilt, Xenia Joostilt. Saime vihjetest aru, et ilmselt on tegu mingisuguse kollektsiooni esitluse ja miski moenädalaga ning et Xenia Joost on tõstnud au sisse teksamaterjalid.

Ning kohe, kui #eestlane Xenia oli lõpetanud defileega, panime oma küsimused teele ja täna saame saadud infot jagada teiegagi.

Xenia, mis üritus see nüüd siis ikkagi oli?

See oli Vietnam International Fashion Week, kus osalesin esimest korda. See on kaks korda aastas toimuv kohaliku moeelu suursündmus, kindlasti aasta täitsaim, kus sellel korral oli esindatud 35 disainerit erinevatest riikidest. Enamus neist küll Aasia riikidest, kuid oli esindatud ka Euroopa disainereid, näiteks Prantsusmaalt Pariisist. Eelmisel aastal käisin seda üritust vaatamas, nüüd olin kohal oma kollektsiooniga.

Sa ei näidanud omanimelist kollektsiooni. Mis kollektsiooni sa moenädalal esitlesid?

Kollektsioon, mida esitlesin, kannab nime „ÔCHÊ loves you” ning see saigi disainitud Vietnami brändi ÔCHÊ jaoks. Minu jaoks on jätkuvalt väga paeluv kogemus töötada Aasia turul ning end siin proovile panna. Meie koostöö nimetatud brändiga on väga avatud, mulle on antud disainimisel täiesti vabad käed ning saan ennast loominguliselt välja elada. Eestis töötasin alati meeskonnas, meil olid arutelud ning lõpptulemus oli kollektiivne. Hetkel on mul hoopiski vastupidine loomeprotsess, mis on põnev, kuid samas ka hirmutav. Just sellepoolest, et olen dialoogis ainult iseendaga, mul ei ole kellagagi ka vastutust jagada. Iga toode, mis valmib, on minu enda peegeldus. Iga lõige ja töötlus tuleb minu laualt. Iga õmblus ja piste pikkus tuleb minu laualt. Kõik, mis mina jätan tegemata, jääbki tegemata! Samas on mul siin väga palju abilisi – inimesi, kes on valmis tegema ja teostama minu ideid täpselt nii hästi, kui ma oskan neid juhendada ja inspireerida. Kui loomeprotsessiga on ühel pool, siis valib ÔCHÊ meeskond välja mudelid, mida nad tahavad oma klientidele pakkuda, need mugandatakse müügile sobilikuks ning valmib kauplustesse mõeldud kollektsioon.

Sinuga reisis Hanoisse 250 kg ehk kollektsioonijagu rõivaid, aksessuaare, jalanõusid. Kas see on senimaani sinu kõige suurem kollektsioon?

Eestis Ivo Nikkolo disainerina töötades tegime samuti suuremaid kollektsioone, kuid me ei näidanud kõiki neid esemeid moelaval, vaid tegime moeetenduse jaoks valiku. Venemaal ja Jaapanis show’del käies oli mul tavaliselt umbes 50 kg moodi kaasas. Aga sul on täiesti õigus – Vietnami moenädala kollektsioon oli suurim, millega ma ise reisinud olen.

 

Millised moetuuled praegu Vietnamis üldse puhuvad? Kas need on London-New York-Milano-Pariis suundadest ka mõjutatud või on moepilt hoopis teine ja omas rütmis?

Aasia on loominguliselt üks ütlemata põnev koht. Disainerid kindlasti vaatavad ja uurivad lääne moesuundi, kuid need interpreteeritakse Aasia turule. Kultuuriruum on siin ikka hoopis teine. Kui ma siia tulin ja oma esimese kohalikule Aasia turule mõeldud kollektsiooniga alustasin, istusin maha ja ütlesin iseendale: „Xenia, tore, et sa oled disainerina töötanud ja sul on kõik need kogemused, aga nüüd unusta see kõik ära ja alusta valgelt lehelt!” Siin ei olnud – ja ei ole siiani – ükski asi iseenesest mõistetav, kõik vajas täiesti uut lähenemist. Näiteks võttis mul pool aastat aega, et aru saada naiste ja meeste silueti erinevustest. Terve esimese talve üritasin aru saada, mis on „Aasia ilu”. Filme vaadates hakkasin sellest vaikselt aru saama. Näiteks seda, et samurai kannab taljest kitsast ja puusast laia vormi, samuti seda, et pikad juuksed ja krunn on mehelikud. Traditsioonilised naisterõivad on kas sirge siluetiga või ampiirlõikelised. Naiste taljet ei rõhutada nii palju kui läänes. Sokkide kandmine sandaalidega on siin elegantne ja näitas ajalooliselt kõrgemasse klassi kuulumist. Aasias on mood üldse väga oluline, sest sellega näidatakse oma positsiooni ühiskonnas, just see ongi kõige olulisem ja seda nimetatakse lausa „inimese näoks”. Igapäevaelu otsused tehakse just nimelt nii, arvestades oma näo säilitamisega. See on olulisem kui elu ja surm, ning moel on selles ühiskonnas suur roll.

Kas kohalikele pakkus sinu T-särgil olev kiri #eestlane sama palju elevust nagu meilegi siin?

#eestlane oli mõeldud Eestile! Eesti on imeline riik, meid on vähe, kuid meil on identiteet, usk ja tahe, ambitsioon! Meid on arvuliselt vähe, seega ei saa me omal jõul Eestisse suuri tootmisi asutada. Tõsi on ka see, et meil ei ole piisavalt inimesi, et isegi omaenda vajadusi ära teenindada, ekspordist rääkimata. Ma näen, et tänapäeva kontekstis, kus inimeste arvukus aina kasvab, ei tohiks riigis elavate inimeste arv takistuseks olla, tuleb keskenduda erinevustele ja tugevustele. Meie tugevus on meie nutikus! Eestis on väga palju talente ja andekust, kuid meie riik ei ole võimeline seda ematurul edukalt müüma. Mina leian, et Eesti väike turg on väga hea koht enda testimiseks enne kui suurde maailma minna, kuid inimesed peavad aru saama, et ainult ematurule keskendumine on majanduslikult väga piiratud. Ma näen, et meie põhieksport ei saa kunagi olema Eestis toodetud toode, kuid see saaks olla meie aju! Meie inimesed on võimelised minema kaugele ja tegema suuri tegusid. Eesti riik investeerib küll haridusse, kuid hiljem toimub nende haritud inimeste väljavool. Kuidas saaks seda kõike pöörata riigi investeeringuks? See on minu küsimus.

Ma ise teen hetkel koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga ning tänavu suvel võtsin Vietnamis vastu esimesed moeosakonna tudengid, kes tulid siia praktikale. Vietnam on suur riik, siin elab 90 miljonit inimest – see on riik maavarade, meeletu tootmise ning suure koduturuga. Eesti on väike riik andekate ja haritud inimestega. Ma kindlasti ei kahtle Eesti inimeste võimekuses, aga ma tean, et iga eduloo taga on meeskond. Ma loodan, et saan panna Eestit uskuma, et #eestlane on väärt investeeringut ja riiklikku toetust. Ja ma töötan selle nimel, et kultuuri kaudu saaksime riikliku hariduse muuta Eesti investeeringuks riigi eksporti!

Mulle jäi silma, et sa ei ole Eestimaad ka moemõttes hüljanud ning Xenia Joosti esemed on tegelikult meiegi maal täiesti saadaval.

Eesti on minu kodu ja ma ei ole kunagi seda hüljanud. Ma olen müünud ja müün ka edaspidi oma tooteid Eestis. Oleksin väga õnnelik, kui mul oleks selleks rohkemgi võimalusi ja vahendeid, sest ma loodan, et ajapikku suudan valikut Eestis veelgi suurendada. Täna saab minu valitud disainidega tutvuda Tallinnas Foorumi keskuse disainipoes WAB, Tallinna ja Tartu Disainimajas. Samuti on valik lasterõivaid saadaval Skandikidsi poes Tallinnas Rocca Al Mare keskuses.

Galeriis saad tutvuda värskete kaadritega ÔCHÊ kollektsiooni esitluselt Vietnam International Fashion Weekil, samuti on kogu kollektsiooni esitlus nähtav ka videona:

Galerii:

Allikas: Portail.ee